Tegevusvaldkonnad
Meeskond
Uudised
Kontakt
Uudised ja teated
11. 12. 14
Kui eraõiguslikes suhetes ei õnnestu tekkinud erimeelsusi kohtuväliselt lahendada, annab seadus võimaluse pöörduda tsiviilkohtusse, millisel juhul lahendatakse vaidlus tsiviilkohtumenetluses. Kuna aga kohtumenetlusega kaasnevad paratamatult menetluskulud (nt riigilõiv ja õigusabikulu), muutub vaidlusküsimuse sisulise lahendamise kõrval vaieldamatult oluliseks ka see, kes ja millises ulatuses peab kandma menetluskulud.
Kuidas senini?
Hetkel (veel) kehtiv kord näeb ette üldreegli, et menetluskulud kannab kohtuvaidluse kaotanud pool ning kulude suurus määratakse kindlaks eraldi menetluses, milline toimub pärast sisulise vaidluse lahendamist. Kuigi senine süsteem võimaldab eraldada menetluskulude suurust hõlmavad vaidlused asja sisulisest lahendamisest, ei ole selline lahendus osutunud piisavalt efektiivseks. Justiitsministeeriumis valminud analüüsi kohaselt kestab menetluskulude kindlaksmääramise menetlus keskmiselt 309 päeva. Praktikas esineb aga ka juhtumeid, mil menetlus kestab paar aastat (markantseim näide on seejuures 4,5-aastasest menetlusest), mis koos põhivaidlusele kulunud ajaga võib menetlusosalise jaoks kogu tsiviilkohtumenetluse muuta enam kui viie aasta pikkuseks protsessiks. Ilmselgelt ei saa sellist ajakulu pidada mõistlikuks menetlusajaks.
Mis muutub?
1. jaanuaril 2015. a jõustuvad tsiviilkohtumenetluse seadustiku muudatused, millega tuuakse menetluskulude kindlaksmääramine põhivaidluse raamesse ning kohus määrab asja lõpetavas lahendis lisaks sisulise otsuse tegemisele kindlaks ka selle, kes ja millises summas peab kandma menetluskulud. Menetlusosaline peab selleks esitama kohtule hiljemalt viimaseks kohtuistungiks menetluskulude nimekirja ja nimekiri tuleb esitada igas kohtuastmes eraldi vastavas astmes kantud kulude kohta. Nii näiteks peab menetlusosaline maakohtu otsuse edasikaebamise korral esitama ringkonnakohtule uue menetluskulude nimekirja, mis hõlmab ringkonnakohtus kantud kulusid. Uus kord säilitab seni kehtinud põhimõtte, et menetluskulude tõendamiseks piisab kohtule õigusabi arvete esitamisest ning arvete tasumist tõendama ei pea (v.a kui kohus seda eraldi nõuab).
Muudatuste eesmärgiks on tõhustada menetluskulude kindlaksmääramise korda ja tagada, et vähemalt üldjuhul lõpeb menetlusosalise jaoks tsiviilprotsess kohtu poolt sisulise lahendi tegemisega, milles sisaldub siis nii lahendus põhivaidluses kui kohtu otsustus menetluskulude jaotuse ja suuruse kohta.
Siiski näeb uus regulatsioon maakohtule ette võimaluse jätta menetluskulud põhiasja raames kindlaks määramata, kui see takistab põhiasja lahendamist (mis peaks muudatuste eesmärki arvestades olema pigem erandlik). Siin on seletuskirja kohaselt eelkõige silmas peetud juhtumeid, mil menetluskulude kindlaksmääramine on sedavõrd keeruline, et kohus ei jõuaks seetõttu teha tähtaegselt põhilahendit, mistõttu on mõistlik lahendada kulude kindlaksmääramine eraldi menetluses. Kui maakohus otsustab jätta menetluskulud põhiasja raames kindlaks määramata, ei tee seda maakohtu lahendi edasikaebamise korral ka järgmise astme kohtud ning sellisel juhul määrab kõigi kohtuastmete menetluskulud kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast põhiasjas tehtud lahendi jõustumist. Ehk kohaldub hetkel kehtiva regulatsiooniga sarnane eraldi menetluse regulatsioon.
Millal on kulude kindlaksmääramine sedavõrd keeruline, et see takistab põhiasjas lahendi tegemist ja milline on kulude kindlaksmääramiseks mõistlik aeg, jääb igal üksikjuhul kohtu otsustada.
Kuigi muudatuste pinnalt tekib nii mitmeidki küsitavusi ja teatud juhtudel võib menetluskulude kindlaksmääramine jääda sarnaselt praegusega eraldi menetlusse, on seadusandja soov kulude väljamõistmist tõhustada igati tervitatav. Menetlusosalistel tuleb aga alates 1. jaanuarist 2015. a olla tähelepanelik ning jälgida, et menetluskulude nimekiri saab igas kohtuastmes tähtaegselt esitatud.